Eestlase traumavalu (arvamusartikkel 2021)

Cathy Sommer: “Eestlase traumareaktsioon koroonakriisis”, arvamusartikkel ilmus Postimehes 17.05.2021

Viimastel kuudel olen välismaal elades huviga jälginud eesti meedias toimuvat, üllatavat reaktsiooni meie ajastu kriisidele. Tegelikult ehk ei peaks olema üllatunud, sest pandeemia on toonud pinnale käitumist kogu maailmas, mille alged on allhoovustes juba pikalt pulbitsenud. Praegu aga tuleb kasuks hetkeks kõrvale astuda ja end suuremasse konteksti asetada. Ühes Lääne-Euroopa suurimas pealinnas elades vaatan Eestit kõrvalt, olles ise keset tõeliselt massiivset segadust ja rahvusvahelise sõprusringkonna kaudu ühendatud mujal maailmas toimuvaga.

Tõepoolest, tegemist on ülemaailmse kriisiga. Surm, töötus ja kannatus juhtuvad päriselt, nii nagu ka iga eelmise pandeemia ajal ajaloos. Keegi ei püüa pisikest Eesti rahvast kuidagi isiklikult solvata. Eestlasele aga on ilmatu tähtis tema vabadus, vaikus ja privaatsus. Et naabrid liiga lähedal ei elaks, et võõraid liiga palju ümberringi ei oleks, et saaks iseseisvalt teha valikuid. Ellujäämisinstinkt töötab täna samamoodi nagu ta evolutsiooni esimestel arenguastmetel välja kujunes: hõimu ellujäämise nimel peab pidevalt vaenlase suhtes valvel olema.

Eraldamist on ajaloos ka kasutatud teadlikult, et rahvast lõhestada, demoraliseerida. Sellisel võimu kuritarvitamisel on kaugeleulatuv psühholoogiline mõju rahva jaoks. Mulle meenub, et Eestis elades oli ka minul raske tunda end ülejäänud maailmaga ühenduses olevat.  

Vabaduseihkajad murravad priiks ja nii on loomulik – vangistuse vastu peabki inimhing võitlema. Mis sest, et reeglid on selleks, et järgmised 1000 kaasmaalast ilmaasjata ei sureks ja teatud ametitel töötavatel inimestel turvalisemad töötingimused oleksid. Võimekus tähelepanu teise inimese kogemusele suunata on üks oluline psüühiline arenguetapp. Juba aastal 1797 kirjeldab saksa rändur Karl Feyerabend eestlase vabaduseiha äratuntavates toonides: „Ta on tiiger, kes praegu vaikides oma ahelaid pureb, aga kui ta hetke näeb, mil ta võib vabaks saada, lömastab ta keevalise rahuga kõik, mis talle ette jääb.”

Hirm vabaduse kaotuse ees

Ka mina mõistan ebamugavust ja hirmu vabaduse kaotuse ees ning olen tänulik, et sündides iseseisvas Eestis olen saanud alati rännata ja reisida, kui süda on ihaldanud vabadusse. Püüan mõista ka neid, kes täna endiselt üle maailma puhkusereisile lendavad, sest kes küll tohib neid sundida inimõigustevastaselt koju jääma!

Aasta pärast pandeemia puhkemist on küsimus aga puhtalt kaine mõistuse säilitamises. Kui inimesel on vabadus ja kergus südames, siis võib ta taluda ebamugavaid reegleid ja kohustusi, teades, et see aitab ühiskonnal paremini kriisiaja üle elada ning eriolukorra reeglid ei jää igaveseks. Samuti aitab vabadus ja eluga rahulolu rohkem usaldada kaaskodanikke, valitsust ja teadlasi. Lihtne on kõiges kahelda, raskem on võõraid uskuda ja usaldada. Usaldamatus on aga täielikult väljakujunemata inimese tunnuseks. Antud juhul terve ühiskonnagrupi tunnuseks, kelle usaldust on kunagi kuskil reedetud ja kes seda taaka endiselt endaga kaasas kannab. Ajalooline trauma väljendub arengus kinni jäämisega, jättes meid kordama ürgseid stressireaktsioone tuimuse või ülestimuleerituse näol. Samuti segab lahendamata trauma inimesel oma kogetu ja tajutava selget ja ratsionaalset interpreteerimist.

“Kui inimesel on vabadus ja kergus südames, võib ta taluda ebamugavaid reegleid ja kohustusi, teades, et see aitab ühiskonnal paremini kriisiaja üle elada.”

Traumavalu

Eestlase traumavalu seoses okupatsiooni ja pideva võõrvõimu all elamisega on nagu suur must pilv meie alateadvuses. Öeldakse, et keda uss on salvanud, see kardab ka köiejuppi. See depressiivne ühisosa meie rahvuse kohal paneb mind tundma, et ma ei saa Eestis hingata. Ma ei pea ennast mitte „mugavuspagulaseks”, vaid eestlaseks, kes ei jaksa koos teiste eestlastega lõputult kannatada. Samal teemal kirjutab põhjalikumalt austria kirjanik Thomas Hübl oma raamatus „Kollektiivse trauma tervendamine”. Tema töö sai alguse vastuste otsimisest küsimustele: kuidas käituda suure haavaga ühe rahvuse hinges? Miks on kerge hingata kodumaa piiridest väljas ja mis on see nähtamatu vastumeelne ja raske tunne iga kord tagasi kodulennujaama maandudes?

Lahendamata traumaenergia domineerib ühiskondi üle maailma ja me saame näha vastavaid tulemusi. On ka loomulik, et teemaga hakkab tegelema just järgmine põlvkond, sest kinnijäänud energia ja emotsioonid otsivad väljapääsu. Traumaväli ei pea aga olema tume ja lootusetu, vaid pigem on see koht, kus ühiskonna veel manifesteerimata potentsiaal asub. Sinna on võimalik ligi pääseda, et kogunenud pinge lahendada ja tulevik ümber kirjutada.

Esivanemate trauma uurijad on välja toonud ühe olulise nüansi: põlvest põlve edasi kantud lahendamata trauma on kumulatiivne ja süvenev. Minu põlvkonna õlule on siis küll palju materjali jõudnud! Pole imestada, et maailm liigub kollektiivselt katastroofi suunas. Meie endi esivanemate sauna-Jaani ja möldri-Jüri tülid, vaesus, külm pakane, kraavikaevamised, surnud lapsed, nälg, sõda, vägivald, võõrvõim ja raske töö, töö, töö lisab oma osa maailma valukatlasse. Õnneks oleme me esimesed järeltulijad, kellele on info, vahendid ja oskused kättesaadaval, et mustrist välja murda ja vabadust nautides inimeseks kasvada.

Võitle või põgene

Alateadlik hirm on liiga suur, et seda tunnistada ja sellele ratsionaalselt otsa vaadata. Terapeudid ja psühholoogid teavad, et nii trauma lihtsalt toimib. Kuniks turvatunne pole tagatud, ei saa tervenemist oodata. Täna on hirm järjekordse vabaduse kaotuse ees nii suur, et ükshaaval lastakse kaaskodanikel haigestuda ja surra, kui ainult ometi ei peaks maski kandma. Inimese ratsionaalne mõtlemine väheneb, sest traumareaktsioon on välja löönud. Pideva podiseva surve all on elatud kaua, on aeg plahvatada! On aeg võidelda!

Siiski pole see võitlus iseseisva mõtlemise tunnuseks. Pigem hoopis irratsionaalse ja veel psüühiliselt täielikult välja arenemata rahva sümptom. Kaua kestnud psüühika haav on kujundanud tänapäeva eestlase iseloomu ja käitumismustreid. Pikalt oleme olnud „vaka all” – põgenedes hirmsate ajaloosündmuste, teiste kinniste inimeste ja iseenda eest. Vanavanemad, kes pole harjunud kallistama ja vanemad, kas pole öelnud lapsele „ma armastan sind”. Dissotsiatsioon ja eraldumine on ikka selle sama trauma sümptomid. Lojaalselt kanname oma südames võõrvõimu raskust ja usaldamatust tänase valitsuse suunas. Suutmatuses ühendust luua isoleerime end ise teistest elusolenditest, sest elu on ikka ja jälle haiget teinud. Nii ongi mets eestlase ainus varjupaik.

Tervenemine

Aga ka metsa raiume me maha, ka seda ei pea me pühaks. Tõepoolest – meil ei ole mitte kuskile enam põgeneda. Lõplik lahendus on muidugi peidus sellessamas vabaduse kaotuse hirmus, millele tuleb ühel päeval ometi otsa vaadata. Enda õiguse taga ajamine ja raske töö tegemine ei ole meid kuhugi välja viinud. Täna siin peame lõpuks kasutama teisi vahendeid, vari tuleb integreerida põhiolemusse.

Mitte politseiriik, vaid põlvkondadevaheline kannatus on see, mis vähendab meie vabadust. See kordab ennast senikaua, kuni me sellest teadlikult terveneme. Sügavale peidetud traumavalu ei lase meil selgelt mõelda ja me oleme nõus ohverdama tuhat eestlast, et käia poes kriisiolukorras nii nagu alati on käidud. Õnnelikkuse statistika madalad numbrid, alkoholismi ja depressiooni kõrged numbrid ning järjest rohkem kõlapinda saav vaimse tervise olukord Eestis omab juuri selles samas valupunktis. Kuigi võib kahelda, kas trauma üldse olemas on, siis traumateadust on väga palju uuritud. Ka lahendused ja ravi on tänaseks inimestele kättesaadaval, alustades kohalolu ja kehateadlikkuse praktikatega.

Olen seni arvanud, et kui ühel päeval otsustan Eestisse tagasi tulla, siis on see minu enda heaolu ja äranägemise järgi. Nüüd näen, et see ei ole enam see sama Eesti, kuhu ma tagasi tulemas olen. See on ilmselt isegi hea, sest selles Eestis ma ju ei saanud hingata. Mida rohkem meie ühiskond oma passiivsusest välja murrab, seda rohkem tahan ma terve eestlasena kaasa rääkida. Ühel päeval ei jää muud üle, kui kollektiivselt oma varjule otsa vaadata ja spetsialiste kuulata.

On teada, et müüdid ja tabud toimetavad iga rahvuse alateadvuses. Midagi tuleb nüüd ette võtta, kui nii suur loom välja murdmas on. Üks väike kannatusi näinud rahvas vajab hingeravi.