Painduvuse tegelikkus: varjatud hüpermobiilsuse mõistmine

Me kõik teame kedagi, kelle natuke õõvastavaks peotrikiks on pöidla küünarnukini painutamine või jala kaela taha väänamine. Üllatavalt paljude puhul on ülipainduvus aga tugevas seoses ebastabiilse ja väsinud keha ning pidevalt valvel oleva meelega. Kuigi pealtnäha tundub, et silmaga nähtav, on paljud hüpermobiilsusega kaasnevad sümptomid hästi peidetud.

Hüpermobiilsus tähendab liigeste tavapärasest suuremat liikuvust, mis tuleneb sidekoe suuremast elastsusest. See on pärilik ja esineb umbes 30% inimestest, kusjuures paljude jaoks ei põhjusta see mingeid vaevusi. Siiski umbes 10% inimestel kujuneb sellest aja jooksul liigeste hüpermobiilsuse sündroom (LHS). Sellega võivad kaasneda krooniline väsimus, valu, ärevus ja raskused kehalise stabiilsuse tajumisel.

Painduvad liigesed on ainult üks väline geneetilise eripära tunnus, mis mõjutab tegelikult kogu keha ja meelt. See eripära võib põhjustada kannatusi, mida ei oskakski liigeste painduvusega esialgu seostada. Sidekude lähemalt uurides on need sümptomid aga täiesti mõistetavad. Kusjuures oluline on lisada, et kõik hüpermobiilsed inimesed ei olegi ülipainduvad.

Lisaks iseenda hüpermobiilsele kogemusele olen ma oma Alexanderi tehnika erapraksises teemaga palju kokku puutunud. Umbes üheksa kümnest minu klientidest on kusagil sellel spektrumil. Enamasti mitte liiga tõsiselt, kuid piisavalt, et elada ärevusega või dissotsieerunult, sest nende närvisüsteem on tugevalt segaduses. Kuigi see ei ole patoloogiline seisund (kunstnikud ja tantsijad kasutavad ülipainduvust kui supervõimet äärmuslike liikumiste, tundlikkuse ja loovuse jaoks), ei ole sellega hädas olevad inimesed teadlikud oma valude ja ebamugavustunde põhjustest. Soovin aidata näha seost paindliku keha, närvilisuse ja valuaistingute vahel.

Minu lugu

Kuigi väliselt noor ja terve, olen ma vaikselt võidelnud suure osa oma elust väsimuse, ebamugavustunde ja keha vastu, mida ma kunagi päris tervikuna ei tajunud. Hüpermobiilsuse kohta õppimine on andnud sõnad paljudele kogemustele, mida ma kunagi ei osanud väljendada. Võid ette kujutada, kui eriline oli avastada joonistus, mis lõpuks ometi muutis nähtamatu nähtavaks ka mu enda jaoks. Sellest inspireerituna on allpool olev pilt minu isiklik tajutav reaalsus, tunnustades ja tänades Anne Wasselli tema originaalpostituse eest (loe siit).

Selle kurnatuse ja ebamugavustunde illustratsiooni on loonud Fenix, andekas 14-aastane Eesti kunstnik, kes aitas mu nähtamatu kogemuse mõtetest reaalsusesse joonistada. Meie koostöö ootamatu tulemus on olnud vabanemine, mis kaasneb eluaegse maski langetamisega: millelegi raskele selge ja ausa pilguga otsa vaatamine on toonud kaasa aktsepteerimise ja rõõmu, ilma et sellega kaasneks olukorras ohvrirolli jäämine. Jõud enesest võib alguse saada pelgalt mõistmisest.

Hüpermobiilne reaalsus

Minu elus avaldub hüpermobiilsus väikestes igapäevastes toimingutes: köögiviljade lõikamine väsitab mu käsi, kõndimine on kurnav, poekotid venitavad küünarnukke ja teatud tekstuurid on talumatud. Paljud mu kliendid kirjeldavad sarnaseid kogemusi - mitte dramaatilisi vigastusi, vaid pidevat taustal toimuvat ületööd. Need kogemused ei tulene sageli nõrkusest, vaid närvisüsteemist, mis töötabki ületunde, et luua stabiilsust seal, kus sidekude seda teha ei suuda.

Ma ei tunne end enam nii kohutavalt. Antud pilt jääb kujutama üht perioodi minu tervenemisteekonnal, mis oli ilmselt üks keerulisemaid faase närvisüsteemi düsregulatsiooni seisukohast. Jättes selle versiooni paberile, loodan oma painduva kehaga jätkata reaalsusega kohanemist teadlikkuse ja töövahenditega, mis ma enda jaoks välja töötanud olen. Minu liigpainduvus on täna piisavalt tasakaalus, et toetada mu elustiili, ilma et ma tunneks end lõputult avali.

Trauma ja selle mõju närvisüsteemile on olnud samuti äärmiselt oluline mõista. Trauma, hüpermobiilsus ja närvisüsteemi tundlikkus on omavahel nii tihedalt seotud, et sümptomid viitavad harva ühele kindlale põhjusele. Füüsiline või vaimne trauma võib olla üks teguritest muidu vaevusteta toimivas organismis keeruliste sümptomite välja löömisel.

Kui me tunneme pidevalt tundeid, mis närvisüsteemi liigselt koormavad, või kui me ei ole kuuldud ja mõistetud, võime õppida oma kogemusi varjama. See aitab meil „normaalsena” näida ja ühiskonda sulanduda, kuid tähendab ka seda, et me jätkame kannatamist, selle asemel et lahendusi otsida. Minu eneseteadlikkus on selle pildi kallal töötamise lühikeste kuude jooksul ainult tugevnenud. See on aidanud mul leida uusi lahendusi. Milline oleks Sinu pilt oma sümptomitest? Ehk toetaks Su enda joonistus Sind sarnasel moel.

Sidekoe ehk fastsia tähtsus

Suur osa hüpermobiilsuse tekitatud segadusest tuleneb selle põhjuseks olevast füüsilisest struktuurist: kollageenist sidekoes. Sidekude ehk fastsia on kogu keha hõlmav võrgustik, mis annab kehale kuju ja stabiilsuse ning sisaldab ka närvilõpmeid. Kollageen on sidekoe peamine struktuurvalk, mida leidub lihastes, kõõlustes, sidemetes, soole limaskestas, arterite seintes ja nahas. See annab kehale kuju ja vastupidavuse, toetab ning kaitseb pehmeid kudesid ja seob need luustikuga. Kui see kude on eriti elastne, peab kogu süsteem töötama rohkem. Seda fakti arvestamata saadetakse inimesed sageli ühe spetsialisti juurest teise juurde ja nii jäävad paljud tervikliku selgituseta.

Õnneks on alates 2017. aastast, mil avaldati esimesed uurimistööd, üha rohkem inimesi hakanud sidekoe nõrkuse eripäradest teadlikuks saama. Oma veebilehel olen koostanud nimekirja mõnedest oma lemmikallikatest (loe siit). Minu hinnangul on hüpermobiilsuse mõistmine sama oluline kui koostöö praktikuga, kes toetab parema elukvaliteedi saavutamist.

Praktikas soovitangi lisaks teadlikule liikumisele ja trennile vaadata üldpilti tervikuna. See tähendab unehügieeni, toitumist, keskkonnadisaini ja tööd emotsioonidega. Alexanderi tehnika ei tegele hüpermobiilsuse „ravimisega“, vaid aitab inimestel arendada paremat kehatunnetust, koordinatsiooni ja närvisüsteemi rahunemise võimekust – just need oskused on eriti olulised elastse sidekoega inimestele.

Lootus muutusteks paremuse poole

Hüpermobiilsusega elamine võib tunduda segadust tekitav, kuid kõik otsad on võimalik omavahel kokku sobitada. Oma keha mõistmine – selle sidekoe, tundlikkuse ja mustrite mõistmine – võib tuua suurt leevendust. Paljud inimesed avastavad, et teadlikkuse ja väikeste kohanduste abil muutub nende süsteem rahulikumaks ja koordineeritumaks.

Kui midagi selles tekitab sinus äratundmist, siis tea, et sa ei ole üksi. Sinu kogemustel on oma nimi ja on palju viise, kuidas neid vähema hirmuga ja rohkema mõistmisega läbi elada. Teekond iseendani algab sageli ühest lihtsast asjast: märkamisest.

Hüpermobiilsetele inimestele soovitangi alati pausi kui parimat eluks vajalikku oskust. Tee pause ja tee neid sageli. Peatu, et oma kogemust jälgida. Seejärel tõlgi see tunneteks ja vajadusteks. Nii saad alustada üleliigse pinge vabastamist, luues endale ruumi ja tasakaalu, mida tõeliselt vajad. Lase stressiseisundil pehmeneda, lubades gravitatsioonil oma raskust kanda ja teadlikkusel laieneda. Märka eelkõige, et sa ei lase mitte pingest lahti, vaid pinge leeveneb ise, kui tingimused on sobivad ja seda enam koos püsimiseks vaja ei ole.

Paljudele hüpermobiilsetele inimestele võib vajalik olla teadlik lihastreening ja füsioteraapia, mis toetab liigeste stabiilsust ja parandab kehataju. Oluline on just õppida liikumist viisil, mis ei vii liigeseid üle piiri, isegi kui see alguses tundub „liiga vähe“ või “mitte piisavalt jõuline”.

Jätkan nende teemade avamisega põhjalikumalt II osas. Kui Sul on mõtteid või küsimusi, vestlen nendel teemadel hea meelega ka personaalselt. Konsultatsiooni jaoks broneeri tasuta 20-minutiline videokõne. Seniks võid uurida mõningaid ressursse minu kodulehel.