25 võtmeideed, mis teevad Alexanderi tehnika eriliseks
Alexanderi tehnika (AT) õpetajana kohtan tihti inimesi, kes püüavad leida juba olemasolevat kasti, kuhu seda neile tundmatut tehnikat sobitada. Ei saada hästi aru, kas tegemist on võimlemise, jooga või energiatööga. Kuigi mõistmine pakub kindlustunnet, siis palju huvitavam ja olulisem on jätta ruumi millegi uue avastamisele, mille kohta me ei eelda, et me juba teame, kuidas see töötab. Alexanderi tehnika kogu olemuseks on aidata märgata automaatseid eeldusi ja luua ruumi uute sensoorsete ja käitumuslike valikute tekkeks. Allpool selgitan 25 aspekti kaudu lahti, mis seda tehnikat teistest meetoditest eristada võivad.
Tõeni on mitu rada. Tasub arvestada, et ühegi meetodi mõju ei ole kunagi lahutatav selle praktiseerija isiksusest, huvist ja hetke võimekusest. Iga tervenemise teekond on ainulaadne ja sõltub juhendaja-kliendi omavahelisest suhtest. Nii on auhindadega pärjatud London King’s College’i arst dr. Kypros Nicolaides öelnud: „ravimiks on elamise viis. Arstiks olemine ei ole amet või töö, vaid järjepidev elus olemise kogemus. Arst on osa oma patsientide elust ja patsiendid on osa arsti elust.“
Mis on Alexanderi tehnika?
AT on teadvelolekul põhinev liikumis- ja mõttemustrite ümberõppe meetod, mille eesmärgiks on parandada inimeste vaimset ja füüsilist heaolu. See 100-aastane pedagoogiline tehnika uurib keha ja meele omavahelist seost ning on tugevalt terapeutilise toimega. Peamiselt individuaal-, aga ka grupiseanssides õpitakse, kuidas maandada stressi ja ärevust, kuidas leevendada valu ning kuidas tegutseda ilma üleliigsete pingeteta. Praktika eesmärk on toetada inimese loomulikku eneseregulatsioonivõimet.
Alexander ei eraldanud füüsilist vaimsest või spirituaalsest. Tänapäeval saame seda vaadata neuroteaduse prisma läbi, kus närvisüsteem lihaspinged, tunded ja mõtted üheks tervikuks seob.
25 aspekti Alexanderi tehnika paremaks mõistmiseks:
Me ei räägi ja me ei tee trenni
AT seanss ei ole teraapia või trenn, vaid midagi nende vahepealset. Kujuta ette psühholoogilist turvatunnet, kohalolu ja empaatiat, millesse valatult õpetatakse sulle füsioloogiat ja anatoomiat, et siis paremini oma keha ja meele toimimist mõistes valuvabalt liikuda ja ärevusevabalt toimida. Tunnetest võib, aga ei pea rääkima. Protsessi käigus on potentsiaal liikuda läbi emotsionaalse trauma tervendamise. Ilma otsest lihastrenni tegemata muutub keha tugevamaks ja vastupidavamaks oma loomulikumas toimimises.
Rüht paraneb ilma rühti parandamata
Meie ettekujutus „ideaalsest“ rühist vajab enne parandamist lahti mõtestamist. Rühti on kõige mõistlikum mõista dünaamilisena: see muutub päeva jooksul loomulikult. Küsimus ei ole ühe täiusliku asendi hoidmises, vaid võimes end erinevate tegevuste ja olukordadega mugavalt kohandada. Sa ei õpi mitte õiget rühti hoidma, vaid märkama ja ennetama pingeid, mis takistavad loomuliku rühi esile tulemist.
AT toetab tavameditsiini
Kuigi meditsiin on tohutult arenenud, näeme siiski, et paljud kroonilised terviseprobleemid püsivad. Üks põhjus, miks ravimeetodid ja treeningprogrammid ei ole tulemusrikkad, on see, et meil ei ole ettevalmistatud kehasid, mille peal need toimiksid. Me peame kõigepealt looma stabiilse ja tasakaaluka vundamendi, mille peale kõike muud olulist laduda. AT lähtub arusaamast, et see, kuidas inimene oma keha ja tähelepanu igapäevaselt kasutab, mõjutab otseselt tema tervist, enesetunnet ja toimimise kvaliteeti. Seega on see teisi praktikaid ja tavameditsiini toetav meetod.
Taastab eneseregulatsioonivõime
AT suunab inimest märkama, kuidas tema organism loomulikult toimib. Selle teadvustamise kaudu taastub organismi võime end reguleerida ning oma sisemisi ressursse kasutada. Minu kursusel osaleja sõnul: “Siin on hoopis teine tase.. ma ei kontrolli või ei juhi ennast teadlikult, vaid kõigest mõne seansiga olen õpinud keha ja meele sisemisi impulsse märkama. Mu närvisüsteem ise tüürib mind tasakaalu ja loomulike valikute juurde. Ma tunnen, et minu eneseregulatsioon on tugevnenud ja ma ei pea enam ennast pidevalt kontrollima.“
Vähem teha, et rohkem olla
Enamasti antakse nõu, mida teha, et probleemidele lahendusi leida. Sageli ei ole probleem mitte väheses tegutsemises, vaid ülemäärases koormuses ja harjumuspärases pingemustris. AT näitab, mida mitte teha, ehk kuidas mitte liigset füüsilist ja vaimset pinget kasutada. Tänu sellele lahenevad paljud probleemid ise. AT õpetaja ei pane diagnoosi, vaid aitab teha vähem, mis on risti vastupidi meie tavapärasele arusaamale, et ikka peab midagi tegema, muutma või parandama.
Loome tingimused tasakaaluks
Kui ma loon teadlikult tingimused, mis toetavad turvatunnet, vastab autonoomne närvisüsteem rahunemise ja seeläbi paindlikkusega. Siin peitubki tasakaal ilma end otseselt muutmata. Keskkonda saab aga toetavaks kujundada nii kodus, koolis kui ka töökohal. Ka inimese sisekeskkonda saab kujundada näiteks toitumise, unehügieeni või puhkamisega. AT suunab vaatama suurt pilti tervikuna. Keha füüsiline tasakaal on saavutatav teadmistest liikumise teadusest ehk biomehaanikast, ergonoomikast ja joondusest, mida AT õpetajad suurepäraselt valdavad.
Ennetav aktiivne õpetus
AT ei ole passiivne teraapia, vaid aktiivne õpetus või “eneseabitehnika”, mida inimene õpib ise kasutama oma heaolu parandamiseks. Inimene saab seanssidelt kaasa teadmised, mida ta saab ise enda heaks teha, et tasakaalutust, valu ja pingete tekkimist ennetada või leevendada.
Tegeleb juurpõhjusega
Kui osteopaat, massöör või kiropraktik töötavad Su kehaga, siis Sa saad abi ja leevendust küll, kuid tähelepanu ei pöörata liikumismustritele. Õlavalu ei teki niisama õhust. Muude põhjuste ja akuutse trauma kõrval võivad just liikumisharjumused olla algpõhjuseks, miks üldse närvipõletik või liigesevalu on tekkinud. AT õpetaja vaatab Sinu liikumisharjumusi juba ruumi sisenedes – see, kuidas Sa kõnnid, istud, mõtled ja räägid väljendub Su kehas erinevate mustritena. Mõned neist on koormavad ja pinget tekitavad. Kõigepealt tuleb oma alateadlikest harjumustest teadlikuks saada. Siis tekib võimalus töötada juurpõhjusega, miks keha valuga märku on hakanud andma.
Reaktsiooni vähendamine
Enamus vaimsest ja füüsilisest kannatusest ei tulene mitte sellest, mis meiega juhtub, vaid kuidas me juhtunule reageerime. Inimese reageerimisviis määrab ära ta käitumisviisi, mis siis kas võimendab või maandab valu. Me ei saa valida, mis meiega toimub, aga me saame valida oma reaktsiooni. AT uuribki inimese reageerimist stiimulile ning õpetab peatuma ja teadlikult reaktsiooni valima. Me võime küll juba tekkinud pingeid vabastada, kuid veel olulisem on õpetada närvisüsteemile, kuidas pingega üldse mitte reageerida. See ei tähenda muidugi reaktsioonide alla surumist, vaid vabadust valida olukorrale vastav sobilik käitumine.
Füsioteraapia vaatab probleemi lokaalselt, AT osana tervikust
Füsioteraapia keskendub sageli konkreetsele valupiirkonnale või vigastusele, mis on paljudes olukordades vajalik ja tõhus lähenemine, nii nagu kirurgiagi. AT õpetaja aga näeb, mis see on, mis saaks inimest tervikuna tasakaalu viia, et vigastus või valu ei tekiks liigutustest või enesekasutusest. Kuidas Sa oled iseendana olnud, et see on vigastuse või valuni viinud? Mida tähendab tegelikult kulumiskahjustus või ülekoormusvigastus?
Kohalolu, mitte tulekahjude kustutamine
Kui ainult biomehaaniliselt kehale läheneda, võib tekkida lootusetus, et kogu elu jooksul kuhjunud kompensatsioonimustreid ja tasakaalutust ei olegi võimalik tasakaalu saada. Inimesel on alati pimenurgad eneseteadlikkuses ja nii jäämegi vildakateks elu lõpuni. Aga me saame sellega rahu teha. AT pakub lootust närvisüsteemi reguleerides ärevust vähendada, kehasse tasakaalu ja liikumisse vabadust leida. Kohalolutunne, meelerahu ja maandatus stressiolukorras annavad kontrollitunde, sel ajal kui füsioteraapia ja massaaž kustutavad olulisemad tulekahjud.
Empaatia osalus
Ümberõppimine on emotsionaalne protsess, mis küsib identiteedi muutustega toimetulekut. Aju ei õpi, kui ta tunneb hirmu, vaid lülitub võitle-või-põgene seisundisse. Selles seisundis töötab ta pingetest vabanemisele vastu. Seega on igasugusest tehnikast, trennist või taastusravist kõige rohkem kasu siis, kui praktik on vaimselt kohal ja hoolib. Nii loob ta usaldusväärse ja empaatilise suhte, mis kliendi erinevaid hirme vähendab. Samuti on oluline kliendi enda positiivne sisekõne ja eneseusalduse kasvamine protsessi käigus.
Reguleeritud närvisüsteem on paindlik, mitte rahulik
Paljud teraapiad rahustavad, aga ei keskendu närvisüsteemi regulatsioonivõime arendamisele. Isegi Alexanderi tehnikast võib kõigest järjekordne mehaaniline tööriist saada, kui see oluline nüanss kõrvale jätta. Seoses ülikiirete muutustega meie ühiskonnas ei saa me ammu enam alateadlikele instinktidele lootma jääda. Me peame parimaks kohanemiseks valima teadlikud, ratsionaalsed meetmed. Samas ei saa me düsregulatsiooni kognitiivselt kontrollida. Võimekus kohaneda uutes situatsioonides - oskus teada millal ja kuidas muutuda, säilitades oma terviklikkust – on AT kestvaks pärandiks.
Vastutuse võtmine
Kui käia soojamaareisil massaažis või hiina arsti juures nõelravis, kus terapeut ei kommunikeeri oma arusaamu kliendiga, võib suur osa kehateraapia potentsiaalsest mõjust kasutamata jääda. Teadvelolek võimaldab inimesel ise enda kohta õppida ja end ise aidata, mitte ainult leevendavat abi vastu võtta. AT seanss annab kaasa ideid ja uusi mõtteid, kuid klient peab võtma vastutuse, et neid teadmisi päriselt kasutama hakata. Nii ei suhtu ta õpetajasse kui tervendajasse, sest kaardid antakse tema kätte.
Aeglus ümberõppes võimendab teadlikkust
Aeglus ei ole laiskus, vaid neurobioloogiline tööriist, mis loob tingimused märkamiseks, õppimiseks ja reguleerimiseks. Esiteks vähendab see stressireaktsiooni, sest saadab kehast ajule signaali, et olukord on turvaline. Teiseks vähendab aeglus ka automaatpiloodil toimimist, sest peatab harjumuspärased närviühendused. Aeglustades saab aju „vahele astuda“ ja märgata kuidas midagi toimub, selle asemel, et asjad lihtsalt ära teha. Aeglus aktiveerib näiteks ka prefrontaalse ajukoore, mis vastutab tähelepanu, eneseregulatsiooni ja valikute eest. See toetab teadlikke otsuseid impulsiivse reageerimise asemel. Aeglane liikumine koos tähelepanuga loob uusi, peenemaid närviühendusi. Nii õpib aju tõhusamaid ja säästvamaid mustreid.
Mehaaniline lihastrenn vs trenn närvidele
Trenni suurim probleem on liigutuste automaatseks muutumine. Mõte saab minna mujale ja mehaaniliselt pakutakse kehale rutiine, mis aitab ajul välja lülituda. Kui liikumine muutub täielikult automaatseks, võib väheneda teadlikkus sellest, kuidas keha tegelikult töötab ja seega ka vigastuste vältimise oskus. Selline lihaste töötlemine, mis ei paranda enesetaju, ei anna infot lihase seisukorra kohta tavapärastes argitegemistes. AT treenib närve, mis lihasteni infot viivad. Mõte kandub lihasesse närviimpulsside kaudu, mis kas aktiveerivad lihase kokkutõmbe või lasevad tal lõdvestuda. Paradoksaalsel kombel kasutatakse „lõdvestumist püüdes“ sageli samuti pingutust ehk ikkagi kokkutõmmet. AT õpetaja ei palu Sul lõdvestuda, vaid õpetab kokkutõmbe peatamist: erutussignaali teadlikku inhibeerimist.
Kehataju ja kontakt iseendaga
Vähesed inimesed on oma kehaga kontaktis (st teadlikud oma tunnetest ja aistingutest) ning süvenev ekraanimaailm ei aita kahjuks seda puudujääki vähendada. Keha ei ole lihtsalt „vahend“, mis meie intelligentsi läbi elu kannab. See on meie kõige vahetum infoallikas ja regulatsioonisüsteem. Keha annab märku enne, kui mõistus midagi taibata jõuab. Väsimus, pinge, rahutus jne ilmnevad kehas enne, kui me neid sõnastada suudame. Hea kontakt kehaga aitab neid signaale varakult märgata ja läbipõlemist või kroonilist stressi ennetada. Parem kontakt kehaga tähendab paremat kontakti iseendaga: oma vajaduste, piiride, energia ja potentsiaaliga. Ka rõõm, nauding ja kohalolu ei ole ainult mõttelised seisundid – need on kehalised kogemused.
Valikuvabadus muutuda
Põhjus, miks meil on raske muutuda, on see, et meil puudub selleks võimekus või paindlikkus. Hoiame kümne küünega vanast kinni, proovime muutust siiski läbi suruda, kuid see tekitab konflikti või lõhub meid. “Lase lahti” ei ole mõtteline otsus, millega saab tahtejõu pealt asjaga ühele poole. AT ei soovita inimesele “lahti laskmist” või muutumist, vaid kasvatab võimekust muutuse võimalikkuseks. Alles siin hakkab erinevates situatsioonides tekkima vabadus oma käitumist valida. Ja kui veel valida ei suuda, siis aitab eneseempaatia ja aktsepteerimine. Närvisüsteemil on oma aeg, mida kannatlikult austada.
Kohalolu ja hinnanguvaba vaatlus
AT töötab lisaks kehale inimese tähelepanu ja mõttega. AT seanss ei ole koht, kus tuimalt harjutused ära teha ja meel rändama lasta. Kuigi mõtete rändamine on normaalne, siis ei manipuleeri õpetaja niisama kehaga, vaid juhendab kliendi ikka ja jälle märkama. Oskus hinnanguvabalt vaadelda on väga oluline „reaktsiooni vähendaja“. Nii ei muutu liigutused automaatseks, kuid ka mitte liigselt stimuleerivaks (eriti ülitundlike puhul), vaid on kogu aeg justkui „kõrvalt nähtud“. See treenib keha-meele ühendust ja loob tugevamat kohaloleku-tunnet. Paljud AT õpetajad on kütkestatud taoismist, tai chist ja muudest idamaade praktikatest just sellise olemisviisi austamise tõttu.
Mitteinvasiivne, puudutuspõhine lähenemine
Alexanderi puudutus on õrn ja protsess taotuslikult turvaline, sest närvisüsteem on targem kui toores jõud. Puudutusel, nii nagu ka sõnal, on suur vägi. Liigne jõu kasutamine või valu ignoreerimine ei toeta pikas perspektiivis kestlikku muutust. Jõu liigne kasutamine võib olla näiteks üks põhjustest, miks me ei näe tihti vanemas eas füsioterapeute või massööre. Nende töö on füüsiliselt raske ja läbipõlemine on sealjuures väga levinud. AT on erinev: töötatakse kõrge eani välja ja tasakaal, tähelepanu ning liikuvus muudkui paranevad, sest me ei kasuta end üle.
„Õige liikumine“ ja „õige hingamine“
Väga vähestel inimestel on selge tunnetus, kus olulised liigesed nende kehas asuvad (kukla-, puusa- või õlaliigesed) või kuidas need on mõeldud liikuma. Samas on „õige liikumine“ hinnang, mis tekitab vajadust seda saavutada või hirmu saavutatut kaotada. Selline mõtteviis loob pinget ja fikseerib liikumise või hingamise, selle asemel, et taastada organismi loomulik toimimine. Sel põhjusel väldib AT hinnangute andmist ega kasuta sõnu õige või vale.
Alati suhtes keskkonnaga
Inimene ei ole eraldiseisev oma keskkonnast. Kui elus on vajaka stabiilsusest, tasakaalust või toest, siis kehatöö aitab neid elemente endas tajuda. Sinu enda keha raskus on su tugi. Gravitatsioon, mis võtab raskuse Maa poole, pakub stabiilsust. Tasakaal tuleb kahel jalal maas seistes. Lülisammas ehk selgroog on keskmeks. Õhk, mida hingame, pakub ruumi - ruum on pinge vastand. Päevavalgus keskkonnast annab kindlustunnet või lootust. Õhusoojus ja meeldiv lõhn või maitse pakuvad lõõgastust jne. Teadlikult keskkonnaga kontaktis elades on võimalik liikuda ärevuse- ja hinnanguvaba ning mõnusama elu poole. Samuti annab see strateegiaid, kuidas ennast keskkonnadisaini kaudu toetada ja nii vastutus oma heaolu eest enda kätte võtta.
Närvisüsteemi ümberõpe toimub teadlikult liikudes
Närvisüsteemi regulatsiooni õppimine toimub teadliku liikumise kaudu, sest närvid elavad kehas, närvisignaal lihastesse tuleb ajust või seljaajust ning elus keha on pidevas liikumises. Massaažilaual on lihtne kellegi lihaseid lõdvestada. AT õpetaja aga liigutab kliendi käsi, jalgu ja pead ning palub tal end mitte aidata. Lubada endal olla liigutatud on hoopis teine lähenemine, sest õpetab ajule teistsugust närvisignaali edastama. Nii harjutatakse mittereaktsiooni käigus hoidmist ajas ja ruumis, silmad lahti ja maailmaga kontaktis olles.
Traumateadlik lähenemine
Traumateadlikkus AT töös tähendab seda, et arvesse võetakse inimese mineviku mõju tema tänasele olukorrale. Traumeerivamad sündmused või minevikus oluliste hetkede mitte toimumine jätavad paratamatult oma jälje. On oluline mõista, et füüsiline, vaimne ja emotsionaalne tervis ei ole mitte ainult omavahel seotud, vaid ongi üks ja sama asi. Töötades keha ja mõttemustritega, puutume seanssides paratamatult kokku ka sügavate uskumuste ja emotsioonidega. Me ei analüüsi neid, kuid hoiame turvalist ruumi veel integreerumata osade tervikusse sidumiseks.
Hapnikumask endale kõigepealt ette
Läbipõlemise ja uneprobleemide vastu aitab üks oluline taipamine: Sina ise pead endale armsam olema kui töötulemused. Töö võib küll pakkuda naudingut, kuid kui seda kasutatakse meeleolu reguleerimiseks või tunnete vältimiseks, on oht, et töö hakkab identiteeti üle võtma ja kaotab oma esmase eesmärgi (luua väärtust ja saada selle eest tasu). Mõnikord tundub, et ainult lauljad teavad, et nende keha on nende tõeline instrument. Isegi pillimehed sõidavad kunsti nimel oma füüsilisest ja vaimsest heaolust üle. Kuidas end teadlikult esikohale seada? AT annab isikliku enesehoiu strateegia, aga ka sügavama kontakti iseendaga, kus neid küsimusi ei pruugigi enam tekkida.
Millisesse kasti Alexanderi tehnika paigutada? Siin on mõned valdkonnad, mille kooskõlast ehk hoopis uus kast luua.
Kokkuvõtteks
Jooga, võimlemine ja massaaž on küll põnevad seltskonnad, kuhu kuuluda, aga Alexanderi tehnika vajab täiesti omaette uut kasti, kuhu paigutuda. Minu praktikas on see nii integraalne kehatöö, funktsionaalne anatoomia, enesejuhtimine kui ka traumateadlik manuaalteraapia. Alexanderi nimi ei väljenda kahjuks sisu kohta üldse midagi. Mehest nime taga tuleb aga eraldiseisvalt jutustada.
Paljud teraapiad keskenduvad eelkõige sümptomile, mis võib olla vajalik ja leevendav, kuid ei pruugi puudutada harjumuslikku enesekasutust. Mõlemad täiendavad teineteist ja on paralleelselt olulised. Kehatöö ja teadlikkuse praktikate suure austajana usun täna, et adresseerida tuleb nii seda, kuidas me liigume, mõtleme ja oleme, kui ka seda, kuidas siis ikkagi treenida, masseerida või venitada keha spetsiifilisi piirkondi.
Kui Sa oled juba kõike proovinud ja Sulle tundub, et võib-olla teed ka Sina endaga alateadlikult midagi, mis on viinud valu või pingeni, siis on võimalik õppida, kuidas seda mitte teha. Leia endale Alexanderi tehnika õpetaja, broneeri seanss minuga või konsulteeri oma esmaste küsimuste puhul: cathy@kehameelsus.com
