Isad ja alkoholism

Küsime täna “miks alkoholism?” asemel hoopis “miks nii palju valu?”... ning jõuame otse ajalooliste kannatuste teemani. Iga sõltuvus viib tagasi valusa kogemuseni, valu oli aga siin juba enne meid.

Valu leevendaja

Eesti isade valu leevendajaks on alkohol, mõne muu riigi isade-emade ja isegi laste jaoks on see aga hoopis narkosõltuvus, kuritegevus ja mis kõik õudused, mida ette ei kujutagi. Igasugust käitumist võib aga vaadata kui katset rahuldada vajadusi. Alkohol on abivahend kannatavale inimesele – see aitab unustada need tunded, mida kainena tuntakse.

Sa näed seda kannatust nende silmis – sealt paistab nälg ja janu ühenduse, hoituse, turvatunde ja puuduoleva armastuse järele. Pimedus, põrgu ja igatsus hinges otsib valgust. Kuigi väga kehv strateegia, on sõltuvus sõltlasele ikkagi rahutooja rolliks. Omal veidral kombel pakub see sõltlasele harmooniat, enesekindlust, unustust ja ühendust.

Ühiskondi on katkiseid igasuguseid. Pärast Nõukogude Liidu kannatusi on meid, eestlaseid, murtud südametega omapäi jäetud. Maa, kus inimesed ei jaga üksteisega enda sisemaailmas toimuvat, saab tunda sellise tardumuse tagajärgi. See maa vaevleb stressi, madala enesehinnangu, haiguste, depressiooni ja suitsiidide koorma all. V-tähega naaberriik vaevleb veel nii hiiglaslike agressor-sümptomite käes, et peab vägivalda endast ikka ja jälle välja elama. Ning tulemuseks on nii (ellujäänud) venelaste kui ukrainlaste mitmeteks põlvkondadeks ruineeritud hingeelu.

Vanemaks olemine

Alkohol on andnud eesti mehele hingetõmbepausi. Naised, kes on sünnitamise kaudu elu loomisjõuga rohkem kontaktis olnud, on kohanedes muutunud tugevaks ja iseseisvaks. Iroonilisel kombel ei ole aga see tugevus suutnud nende lapsi kaitsta. Vanemad ei tee oma lastele haiget – nad on lihtsalt hõivatud inimeseks olemise väljakutsetega. Ja siin olemegi meie, järgmine põlvkond täiskasvanuid, kelle kord on valu üle pead murda ja südant vaevata, valides parimaid võimalikke toimetulekumehhanisme. Üks toimetulekumehhanismide mõju võiks ju lõpuks olla meelerahu... maailmaga rahu tegemise tunne.

Tervenemine

Pimedus hinges, mida sõltlane kogeb, on ka lähedastel raske kanda. Sellepärast ongi vaja spetsialisti abi. Et avada need uksed, mis varasemalt suletud on olnud. Tervenemine ei ole suvaline ja juhuslik, vaid teadlik, vajadustepõhine ja ülevoolava hulga empaatiaga. Selline hulk empaatiat ei ole pereliikme töö enda kanda võtta, sest ta on isegi puuduses. Küsi ikka sealt, kust on leida.

On selge, et alkohol muudab ajukeemiat. Sõltlase aju aga on juba eelnevalt tundlik ja vastuvõtlik olnud. Tal on justkui vähem kaitseid peal. Nad on õrnad, tihti „kunstihinged“.. see ütleb juba kõik. Motivatsiooniteooriad ei ole meid siinkohal aidanud. Aju aga on võimeline mõlemat pidi muutuma, tänu oma omadusele olla plastiline. Seetõttu on alati ka tervenemislootust.

Kuidas aga proovida närvisüsteemi mõjutada, on inimese enda valik. Kas valitakse ravimid sümptomite leevendamiseks (kiirem tee) või otsustatakse trauma tervendamise kasuks (aeglane ja vaevanõudev tee). Küsimus on ka, kas konkreetsel meetodil on kõrvalmõjud või mitte.

Alexanderi tehnika

Alexanderi tehnika on üks variant, kuidas ilma kõrvalmõjudeta närvisüsteemi tervendada. See on keha-meele integreerimise praktika. Alexanderi tehnika õpetajana olen ma ise leidnud, ja aitan nüüd inimestel taasleida, see kadunud osa endast, mis on tegelikult alati terve olnud. Kõigis meis on loomulik elujõud, mis aitab terveneda. Kui tundub, et sellele pole ligipääsu, on vaja rohkem tuge.

Palju inimese kannatustest on manifestatsioon organismi intelligentsusest. Organism annab meile teada, et me vajame midagi, mida meil ei ole. Seega, alkohol ise ei ole otseselt inimese probleem. Peamine probleem on armastuse puudus, põhjuseks loomulikult trauma.

Kuidas Alexanderi tehnika sellisel puhul töötab, on see, et ta aitab tulla tagasi keha kogemuse juurde. Õpetab kuulama ja tolereerima aistinguid, liites nii meele kehaga, luues harmooniat, integreeritust ja suuremat kontakti enda vajaduste ja tunnetega. Sellest kontaktist lähtudes saab teha valikuid, kuidas käituda ja kuidas enda vajadusi paremini täita. See ei tähenda igavest rahuseisundit, vaid vastupidi – tulemuseks on kõikide tundevarjundite kogemine, ka nende tumedate ja valusate tunnete, mis eelnevalt alla püüti suruda. Viha, häbi, hirm, süütunne... ning voilà – täisväärtuslik elu inimeseks olemise erinevate maitsetega on esmakordselt kättesaadaval. Valu ei kao, aga transformeerub väeks. 

Kainus

Sõltuvuse puudus iseenesest ei ole veel kainus. Puudus on millegi endale keelamine või millestki loobumine, kainus aga on kohalolu. Tihti just kohalolu valuga. Mitte alkoholist loobumine, vaid empaatia parandab psüühilist haava.

Sõltuvus ei ole ka haigus, mida päritakse. Sõltuvuse puudus ei ole tervis.

Valiku puudus

Kahjuks ei ole sõltuvus (või selle puudus) ka valik. Mõtle sellest kui võimetusest “abivahendist” loobuda. Vajadus on ju endiselt täitmata ja paremat strateegiat veel ei ole!

Oled sa võimeline kahjulikku tegevust lõpetama, teades, et sa teed endale ja teistele kahju? Võib-olla. Mõnikord jah. Sõltlane aga mitte. Pluss, su pea räägib su alati välja nii nutijoobest, suhkru-, kui nikotiinisõltuvusest. Teed küll lubadusi endale, siis murrad neid ja siis lõpuks ütled, et ah pole see nii kahjulik midagi.

Kelle käes on kontroll? Pea, tungide, reflekside või tunnete? Kui sa saaksid end sõltuvusest lihtsalt välja mõelda, siis me ei räägiks siin nii pikalt. Oleme jälle tagasi vajaduste ja nende rahuldamise juures. Kuniks sõltuvus rahuldab mõnda vajadust, täidab see parimat võimalikku funktsiooni.

Kas sõltlane on siis võimeline lõpetama või mitte? Võib-olla. Võib-olla mitte. Me ei tea. Olulisem on teha rahu mõttega, et võib-olla mitte.

Vägivallatu suhtlemine (iseenda ja teistega)

Käisin hiljuti sõpradega pizzarestoranis. Lastele anti pärast magustoitu ekraanid kätte, et täiskasvanud saaksid veel täiskasvanute tähtsaid jutte rääkida. Nähes, kui tobedaid mänge nad mängisid ja mõttetuid videoid vaatasid (sõltlasenälg silmis, sõrmed kiirelt liikumas), oli esimene mõte, kui vale see on. Loll mäng, lollid vanemad, loll ühiskond. Õnneks ei jäänud ma nende hinnangute ja nendega kaasnevate ärritavate tunnete juurde pikalt pidama, sest olen õppinud tõlkima iga inimese tegu vajaduste täitmiseks.

Lapsevanemad soovisid hingetõmbepausi, inimkontakti teiste täiskasvanutega, sõprust ja soojust, kergust õhtusse, olla kuuldud, olla mõistetud, aktsepteerimist, naudingut, lõõgastust, vabadust. Lapsed soovisid mängulisust, seiklust, põnevust, olla stimuleeritud. Ja siiski, selleks ajaks soovisid nad juba ka oma doosi kätte saada..

Aga point on, et me leiame alati vahendid, kuidas oma vajadused täita. Mõned vahendid on lihtsalt palju kehvemad, tervist kahjustavamad ja suhteid rikkuvamad kui teised. Fookuse hoidmine inimeste vajadustel aitab mul neid paremini mõista. Selline mõtteprotsess teeb võimalikuks jääda ühendusse, vältida konflikte ja lisada empaatiat suhetesse. Ka iseendaga.

Väga tüüpiline on elada pimeduses enda vajaduste osas. Ning siis pimesi läbi elu komberdada, teadmata kui palju lihtsam ja (sise-)konfliktivabam elu saab olla. Vajaduste-teadlikkus on midagi, mida ma õpetan vägivallatu suhtlemise nime all. Soovitan uurida lähemalt Marshall Rosenbergi elutööd selles osas. Kui tunned, et rohkem empaatiat kuluks ka sinu ellu ära, siis leia üks empaatiakohvik, kus empaatiat praktiseerida. Ausalt – see toimib.

Kuidas aidata lähedast?

Esimene samm on mitte anda hinnanguid ja inimesi sildistada. Teine samm on püüda sõltlase sisemaailmast aru saada. Kas me oleme selleks ühiskonnas valmis? Mitte ütlema ’alkohoolik’, vaid järjepidevalt inimest kuulama, toetama, hinnanguvabalt vastu võtma? See on raske. Aga ravimiks on struktureeritud, teadlik empaatiatöö. Kõige tähtsam on praktika. Hinnangute mitte andmise ja mõista püüdmise praktika.

Loomulikult on meil vaja ka haridussüsteemi restarti, trauma-informeeritust igasse valdkonda, vaimse tervise edendamise lahendusi, kommunikatsioonikoolitusi, turvalisi kohti avatud suhtlemiseks jne.

Rahu

Eneseareng tähendab, et sa loobud maailma parandamisest ja teiste muutmisest ning lubad asjadel olla nii nagu nad on. Sinu suhe iseenda ja maailmaga tuleb teisest kohast - ühendusest, aktsepteerimisest, usaldusest. Maailmas ei ole samal ajal midagi muutunud, aga sina koged end tervemana.

Netflixis on hetkel popullaarne dokumentaalfilm „Stutz“, mis räägib terapeutilisest suhtest ja teraapiast. Kuigi ameerikalik ja minu maitsele liiga self-help, siis kindlasti leiad sealt midagi uut ja toetavat, kuidas tervenemisest mõelda.

Üks populaarsemaid traumateadlasi tänapäeval, Gabor Maté, on teinud kättesaadavaks hulga suurepärast materjali tervise ja tervenemise teemal. Teda leiab nii youtube’st, podcastidest kui ka paljudest kirjatöödest. Tema sõltuvuse-teemaline raamat kannab pealkirja „In The Realm of Hungry Ghosts: Close Encounters With Addiction“. Kuigi ta kirjutab mõneti erinevast kultuuriruumist, Kanada narkosõltlaste keskelt, jagab ta suurepärast sissevaadet probleemi igasse tahku. Kui meil siin on ainult Mihkel Raua peokirjeldusi lugeda, siis seal ühiskonnas räägivad inimesed rohkem, mis neis tegelikult toimub. Ning, lisaks muudele modernsetele ja traditsioonilistele lahendustele on Dr. Maté ka empaatia-usku.

Lõpetuseks

Sinu valu ei alanud sinuga. See on põlvkondadevaheline. Kui meie vanemad ja nende vanemad vaid suudaksid rääkida, sulaks jää alt palju tumedust välja. Pole ime, et nad on püüdnud meid selle eest kaitsta. Aga see ei toimi nii. Tundub, et meie oleme need, kes nüüd alles rääkima õpivad. Meil on aega, ruumi ja võimalusi.

Meil on täna esimest korda kättesaadaval ka väga efektiivseid lahendusi. Tundub, et oleme ühiskonnana rohkem valmis. Aga me peame kõigepealt aru saama, et ajalugu ei ole jäänud ajalukku, see käib meiega olevikus kaasas. Seni, kuni me ajaloolisi haavu olevikku ei integreeri, ei saa ka tulevik tervem olla.

Alexanderi tehnika ja vägivallatu suhtlemise õpetajana näen igapäevaselt, kuidas inimesed leiavad üles lootuse, kasvatades tugevamat selgroogu, luues suhteid oma tunnete ja vajadustega ning tasakaalustades närvisüsteemi. Enesekindlus, väärtuse-tunne, kuulumise-tunne ja piiride seadmise oskus on integreerituse loomulik kõrvalmõju.

Loomulikult on mind nende mõtete, õpingute ja uurimustöödeni toonud mu enda valulik kogemus. Tervenemist ei ole meil aga vaja ainult mõnusamaks elustiiliks või sõltuvusteks vabanemiseks: maandatud ja reguleeritud närvisüsteem loob tasakaalukaid suhteid, mis loob tasakaalukaid tulevikuühiskondi, vähem sõdu, rohkem elujõudu, koostööd ja ilu maailma. Leia endale tuge, et seda teed käia!

Mõeldes isale Arvile, kes suri septembris 2021, pärast pikka ja rasket lahingut alkoholismi ja depressiooniga.