Kui enesejuhtimine enam ei toimi (tase 3)

Mõnikord ei aita ükski hingetõmme, kehataju harjutus ega teadlik mõte.

Kui stiimul on suurem sellest, mida me hetkel kanda jaksame, plahvatab sisemine torm, mis ei allu enam kontrollile.

See on hetk, kus aju lülitub ellujäämisrežiimi.

Mõtlemine on justkui uduvaibas, võid kaotada kõnevõime või vastupidi, valimatult sõnu loopida.. keha võtab juhtimise üle.

Organismi jaoks on nüüd valikus tardumine, põgenemine või rünnak. Need on juba ammu õpitud kaitsemehhanismid ja toimivad automaatselt.

Seda nimetatakse traumareaktsiooni aktiveerumiseks.

Siin reaktsiooni tugevamal tasandil ei ole enam mõistlik “rahustada end maha” või “kohalolusse jääda”, sest süsteem on ülekoormatud.

Siin on vaja midagi muud – aeglustumist ja eemaldumist.

Kui saad, astugi füüsiliselt eemale.
Mine ruumist välja, kõnni, hinga, istu maha. Võta nii palju aega, kui kulub. Otsi üles tehnikaid oma tööriistakastist. Hea on, kui on mõni varem sisse töötatud praktika, mida nüüd kasutada.

Luba kehal ja meelel peatada võitlus või põgenemine, enne kui püüad midagi lahendada.

Mõnel inimesel on võimekus end sellises tunneterägastikus ise reguleerida.

Mõnel on aga vaja kaasreguleerimist ehk turvalist kontakti kellegi teisega.

Abi ja toe küsimine on omaette võimekus. Helista usaldusisikule, otsi kontakti või lase kellelgi end lihtsalt ära kuulata.

Alles siis, kui pulss aeglustub, pilk avardub ja hingamine muutub sügavamaks, on võimalik uuesti mõelda, tunda, rääkida ja otsustada.

💡 Soovitus: ära püüa olla “rahulik” keset trauma aktiveerumist. Püüa olla turvaline. Otsi empaatiat. Rahu ja mõistuse hääl tuleb alles hiljem.

Seega, enesejuhtimise kõrgeim tase ei ole alati kontroll, vaid tarkus teada, millal on aeg peatuda.