Enesejuhtimisharjutus keerulisemates hetkedes (tase 2)
Kui Lissaboni botaanikaaias mängitud “5 aistingu mäng” oli soe ja kerge, siis järgmisel päeval saabus teine peatükk. Kohalolu küsis külm seismine äikesetormis, kus ühtegi trammi, bussi, bolti ega taksot ei paistnud tervelt 50 minuti jooksul.
Olin juba eelnevalt emotsionaalselt käivitatud, haavunud ja tõre. Nüüd veel väsinud ja pahane selles märjas ja tuules. Just siin alles hakkabki päris enesejuhtimine pihta.
Esimese asjana toon alati tähelepanu aistingutele. Vaatan vihma, kuulan tormihääli, tunnen sügiseste troopiliste puude lõhna, laimi-ananassi smuuti maitse suus ja märg külmatunne paljastel jalgadel ja kätel. Suur märg sall üle õlgade - päris vastik nahal.
Olgu, märkan. Mis nüüd? Sest see iseenesest veel ei tasakaalusta isegi mind kui kehataju õpetajat. Võtan järgmised tööriistad käiku.
Tase 2: kui keha tõmbub pingesse ja meel tahab toriseda, on aeg end sellest teadlikult välja suunata:
• tõstan silmad maast üles. Vaatan kaugusesse ja perifeerselt (aktiivne alternatiiv tunnel-nägemisele)
• lisan hinnanguvabad mõtted kõige kohta, mida märkan. Olen selles hetkes, ilma et see oleks hea või halb, ilma vajaduseta midagi muuta
• tunnetan gravitatsiooni mõju oma kehale. Jalad toetuvad maha, keharaskus langeb alla, kehapikkust tekib juurde
• mõtlen ruumile enda ümber ja pea kohal – keha võtab tagasi oma suuruse, sest tal on ruumi
• hingan mõned korrad välja suu kaudu, väljahingamist pikendades, õrn naeratus näol
Lihased lõdvenevad, energia saab liikuma, emotsioonid rahunevad. See on kohalolu edasijõudnutele: mitte siis, kui on mõnus, vaid siis, kui on vägagi ebamugav.
Just nendes hetkedes tuleb eelnev praktika päriselt kasuks, sest enesejuhtimisoskus on vajalik siis, kui välised tingimused ei soosi rahu ega kergust.
💡 Soovitus: kui tunned, et hakkad ärrituma või väsima, küsi endalt: kus mu jalad on?
Tunneta kehaga, mitte mõttega. Luba gravitatsioonil end toetada ja vihmal lihtsalt sadada.
Kohalolu ei ole ainult rahu, vaid võime jääda ühendusse kaoses.
